„Nõiad kardavad ka, aga selle vahega, et neil on piisavalt sisemist jõudu, et hirm ületada“ Margot
Kuidas ma veetsin 7 ööpäeva metsas, pimedas maa-aluses koopas, üksinda.
“Me valime ainult üks kord – kas oleme sõjamehed või tavalised inimesed. Teistkordset valikuvõimalust ei ole olemas, mitte siin maailmas” Carlos Castaneda
Pimeda ruumi rituaali on võimalik läbida Leesojal, ürgses looduses.
Olles kohale jõudnud, juhatas Leesoja nõid mind metsa, koopasse. Ruum asus reaalselt kaks meetrit maa all. Ega pikka juttu ei olnudki, mõned targad soovitused ja varsti sulgus uks kiirelt Thule järel ja ma jäin üksi koopasse. Seni, kuni väike küünal veel põles, paigutasin oma toidud ja muu vajaliku kraami mugavalt ruumi, et pimeduses õiged asjad leiaksin. Mis hiljem muidugi nii lihtne enam ei olnud:) Ja siis kustutasin küünla ja algas Aeg täielikus pimeduses ja vaikuses, kus ei olnud enam kohta piiridel ega ajal, oli vaid hetk.
Kohe sai mulle selgeks, miks seda rituaali peetakse Väe tee alguse katseks. Mul ei olnud enam rohkem küsimusi. Ma täitusin aukartusest minust suurema jõu ees. See, mida ma edasi see nädal aega kogesin, on raske sõnadega edasi anda. Pimedus on pärit maailma algusest. Pimedus on minu jaoks Jõud…väga suur jõud. Ja Pimedus on Elus. Esimeste tundidega sai selgeks, et mul on kaks võimalust, kas ma võtan ennast kokku ja leian oma sisemise jõu või litsub Pimedus mind lihtsalt laiaks nagu kärbse. Ma ei ole kunagi varem näinud sellist pimedust. Olin küll varem viibinud täielikus vaikuses, kuid mul polnud aimugi pimedusest. Sisemine jõud, mis minust hakkas kasvama end kokku võttes, oli füüsiliselt tugevalt tajutav ja see, kui palju seda varu oli, üllatas mind ennast.
Pimeduses võimenduvad nii hirmud kui ka rõõmsad tundmised. Hirm kasvab väga kiiresti, nagu kulutuli, samamoodi ka rõõm. Paar esimest päeva on ajul piisavalt palju tegevust veel, et hakseldada läbi viimase aja päevasündmusi. Uskumatu, kui palju suudab see mingi tegelane seal peas vaterdada. Vahepeal oli selline tunne, nagu peas toimub pensionäride klubiõhtu. No igasugused asjad oli vaja ajul kommenteerida ja lobiseda. Kuna ma juba mõnda aega tagasi olin püüdnud hakata elama nii, et saaksin käia oma Südameteed, ja minus oli eelnevalt piisavalt juba tasakaalu, siis sain kohe tasapisi hakata tegema pimeduses erinevaid vaimseid praktikaid. Kui esimeste päevadega kadus hirm Pimeduse jõu ees ja me saime koos „võrdselt“ eksisteerida, siis hakkas üles tulema üha enam alateadvuses olevat. Ja see, mis alateadvusest välja ujub, võib olla veel hirmutavam kui pimedus ise. Öeldakse, et kes julgeb kohtuda endaga, see julgeb ka elada.
Metsa ruum on eriline selle poolest, et see sümboliseerib minekut maaema üska, mis sümboliseerib uuestisündi. Ma tundsin ennast reaalselt olevat maaema kõhus, küpsemas, kasvamas, ootamas oma sündi ja nägin koobast valvavaid loomi. Selle paiga hinged on loomadega seotud. Mida päev edasi, seda enam tuli mulle olulist infot, selgust ja vihjeid minu tee kohta. Hea oli äratundmine, et paljud asjad minu elus on olnud hästi valitud ja õiged. Erinevate hirmudega tegelemine vajas aga terve aja tähelepanu ja väga kiiret reaktsiooni minu poolt. Selline treening annab praktilises elus oskuse kiirelt reageerida tavaelus negatiivsele, mitte kinni jääda, vajadusel läbi lõigata või kõrvalt vaadata ja eraldada end oma hirmudest. Ehk ka julguse elada oma elu täiel rinnal.
Mis praktilisi tegevusi puudutas, siis söömine oli naljanumber omaette. No mõtlesin, et olen tark ja võtan kaasa mõne konservi, et hea mugav süüa. Aga…esiteks ei saa aru mis pidi sul lusikas käes on, siis kui palju sinna toitu peale läheb ja kuhu see lusikas selle kraamiga rändab lõpuks. See, et nägu toiduga koos, oli alguses tavaline. Kuigi, inimene on ju ikkagi arenguvõimeline…nii ka mina muutusin vilunumaks pimedas süües, vett suurest kanistrist kruusi valades jne. Olenemata oma väiksest kasvust suutsin ma ka mitu korda oma pea kuhugi riiuli või seina vastu ära lüüa. Ja kui oli tunne juba, et olen pimedas liikumise meister, siis sain kohe laksu kirja mõne kokkupõrke näol seina või voodiga. Söömine vähenes pimedas umbes kaks korda. Meditatsioonis olles kadus üldse söögiisu. Püüdsin luua mingi rutiini enda jaoks, et kui on minu mõistes päev, siis olengi ärkvel ja tegelen praktikatega, meeleharjutustega. Kuigi pidin mitu korda kontrollima kas mu silmad on kinni või lahti, sest tegelikult mingit vahet polnud, pilt oli ikka sama. Niiöelda öösel püüdsin magada. Unenäod olid värvilised ja ilusad ja vahel nägin, et ronin üle plangu ja vaatan päevavalgust:) Mis veel veider, kui silmad reaalselt lahti teed, siis unenägu kestab ikka edasi. Nagu ütlesin, mingit vahet pole, kas silmad on kinni või lahti. Avastasin, et mul on filigraanne ajataju. Minu ajaarvamise järgi, kui 7 ööpäeva täis sai, ja kui olin söönud oma järjekordse lõunasöögi ja teadsin, et nüüd kas tuleb Thule mulle järgi või olen teinud totaalse valearvestuse, siis heliseski ukse taga kelluke ja kuulsin Thulet lükkamas lund luugilt, et avada mulle uks. Vahepeal oli olnud -21 kraadi külma ja sadanud ohtralt lund:)
Ronisin kitsastest käikudest uuesti välja maapinnale, ja uksel ootas mind Sonja saba liputades, kes mu näo üle limpsis, heast meelest mind näha. See oli nii võrratu tunne, tundsin, et olen Elus.
Olin nagu uuesti sündinud, täis sisemist kuumust.
Kas ma teeksin seda kõike uuesti? Võimalik:)
Mulle meeldib Elu mida ma Elan!