Väärtusruum on muutumas – mis toimub ja kuhu oleme liikumas
Viimastel aastatel on üha rohkem hakatud rääkima empaatiast. Sellest, kuidas olla tundlikum, avatum, mõistvam.
See tundub justkui liiguksime jäigast ja ratsionaalsest maailmast pehmemasse ja hoolivamasse ruumi.
Me ei ole pikalt mõelnud ega pidanud ilmselt mõtlema millises väärtusruumis me elame ja kus me tahaksime elada.
Mis on väärtusruum
Väärtusruum ei ole ainult see, mida me õigeks või valeks peame.
See on nähtamatu pinnas, mille pealt me teeme otsuseid, loome suhteid ja tõlgendame maailma.
See määrab mida me lubame endale või teistele, kus on meie piirid, mida me peame oluliseks ja mida mitte.
Kui väärtusruum muutub, muutub ka see, kuidas me maailma kogeme.
Empaatia kui uus väärtus
Empaatia esile kerkimine ei ole juhuslik. Inimkond on jõudnud punkti, kus ainult reeglitest ja struktuurist enam ei piisa.
On tekkinud vajadus tunnetada ja mõista. Elu justkui lükkab meid rohkem kuulama ja vähem rääkima, rohkem mõistma ja vähem hindama.
Kasvab tundlikkus iseenda ja teiste kannatuse suhtes.
Sügavam küsimus on, kas meie väärtusruum suudab empaatiat kanda.
Kui karmus kaob – kas ka tulemus kaob
See teema on viimasel ajal olnud tugevalt esil ka meedias, eriti spordi ja treenerite kontekstis. Üha rohkem räägitakse sellest, et vanad, karmid ja vahel ka alandavad treeningmeetodid ei ole enam vastuvõetavad.
Kunagi peeti normaalseks, et treener surub läbi mis vaja, ei pööra tähelepanu emotsioonidele ja tulemuse nimel talutakse kõik ära.
Olen ka mina ise sarnast kogemust läbinud, treenides Eesti ühes tipp klubis. Kuna energiad on muutunud ja muutumas, muutub ka meie väärtusruum.
Ja täna tuleb meil küsida, kas selline meetod on jätkusuutlik, inimlik ja millise hinnaga need tulemused tulevad?
Täna, väga palju aastaid hiljem saan läbi isikliku kogemuse kinnitada, et selline meetod kahjustab nii vaimselt kui füüsiliselt. Noorena mäletan peale klubist lahkumist pikki aastaid tundeid, et ma olen allaandja, nõrk, andetu ja olen siiani vältinud uuesti selle spordialaga tegelemist.
Kuigi täna ma näen, et olen loomupäraselt andekas.
Ja siit tekib väga huvitav pinge, kui me eemaldame karmuse kas siis kaob ka tulemus?
Kas ilma surveta ei tule enam medaleid ega esikohti?
Meie vana väärtusruum põhines survel, hirmul eksida ja vajadusel tõestada. See tõi tõepoolest tulemusi, aga sageli läbipõlemise hinnaga, eneseväärtuse kaotusega, sisemise pinge ja füüsiliste terviseprobleemidega.
Uus lähenemine liigub suunas kus meid juhib sisemine motivatsioon, teadlikkus ja enese tunnetamine.
Distsipliin ei kao, vaid küsimus on selles, kas see tuleb hirmust või sisemisest motivatsioonist areneda.
Kas me üldse vajame enam võistlemist ja esikohti
See on koht, kus väärtusruumi teema läheb veelgi sügavamaks.
Mulle tundub, et küsimus ei ole enam ainult selles, kuidas me treenime ja võistleme. Vaid kas me üldse vajame seda ja peame enam samal viisil võistlema.
Senine maailm on olnud tugevalt üles ehitatud võrdlemisele, hierarhiale, esikohtadele, vajadusele olla parem kui keegi teine.
Aga uus väärtusruum liigub hoopis teises suunas. Sest energia on muutunud. Maailm on liikumas rohkem koostöö poole, rohkem individuaalse teekonna poole ja rohkem sisemise täitumise poole.
See ei tähenda automaatselt, et saavutused kaovad. Aga nende tähendus võib muutuda. Esikoht ei pruugi enam olla ainus eesmärk ja viis ennast tõestada.
Vaid olulisemaks saab, kas sa oled aus iseenda suhtes, kas sa liigud oma südame teel, kas sinu tegevus on kooskõlas sinu sisemise tõega.
Astroloogiline vaade sellele muutusele
Astroloogiliselt on see seotud suurte tsüklite vahetusega, millest ma olen oma varasemates postitustes kirjutanud.
Pluuto Veevalajas toob pinnale uued kollektiivsed väärtused.
See lammutab vanu süsteeme, mis on üles ehitatud kontrollile ja hierarhiale, ning toob asemele teadlikkuse, võrdsuse ja inimlikkuse.
Neptuun toob kiiresti juurde hingelisuse. Saturni ja Neptuuni ühendus Jääras viitab kiirele, jõulisele tsükli muutusele, kus kõik hingetu, empaatiavõimetu, inimvaenulik jne läheb transformatsiooni.
Vastandumised on üleminekute normaalne nähtus. Seega, kõike mis toimub ühiskonnas, tasub vaadata suurema vaatega.
Mitte midagi ei juhtu juhuslikult.
Me ei muutu nõrgemaks ega pehmemaks, vaid me kasvame teadlikumaks. Kvaliteet muutub. Meie väärtusruum muutub.
Inimkond liigub sügavama teadlikkuse suunas.