Tahame või mitte, siis me oleme sunnitud vaimselt kasvama. Enesekehtestamisega, enesekesksusega ja julgusega väjendada oma autentset olemust, seotud õppetunnid tulevad kiiremini kui arvata oskame, arvestades astroloogilisi mõjutusi.
Konfliktne seis tekib, kui mina ütlen sulle kes või milline sa olema pead. Vaimne kasvamine ei ole seotud sellega, kui palju sa loed, õpid, arvamusi avaldad. Julgen arvata, et teadmised võivad meid vahel ka piirata. Sul võib olla ette näidata lehekülgede viisi koolitusi ja läbi loetud raamatuid, kuid oma vaimsel teel võid olla lapsekingades.
Vaimne kasvamine on puhtalt sisemine, ja baseerub sellele mida ma tunnen ja millele ning mismoodi reageerin. Kui ma reageerin, siis on minus midagi, mida mul on vaja näha. Ja see mida on vaja näha, on meie alateadvuse pimenurgad.
Eesmärk on näha neid pimenurkasid, sest need hakkavad end ilmutama terve meie elu.
Meil ei ole võimalik muuta lapsepõlves kaasa saadud vundamenti või elu jooksul saadud traumasid, need saadavad meid terve elu. Kui vundament logiseb, ja traumakohad põletavad, siis me ei saagi kohe oma ellu ehitada uhket lossi. Võimalik, et see ei peagi eesmärk olema.
Eesmärk on oma teekonnal mitte murduda, mitte alla anda ja alateadvuse pimenurkasid näha.
Meie plaat hakkab mängima aina sama lugu. Seda võib nimetada kui hinge õppetunnid. Me hakkame õppetundidest aru saama siis, kui me hakkame märkama mida me tunneme ja kuidas reageerime. Tunded on võti.
See millist rada mööda sa lähed, ei oma suures pildis tähtsust. Loeb see, kuidas sa seda rada läbid.
Ma usun ka seda, et protsess, mida iga inimene läbib, et alateadvuse pimenurkadeni jõuda, võib olla väga erinev.
Ja see ei ole ei õige ega vale, see lihtsalt on nagu on.
Kogemused aitavad meil kasvada kaastundlikumaks ja ilmutada austust iga inimese teekonna suhtes.