TÄNULIKKUS – miks seda ei saa lihtsalt õppida?
Kas tänulikkust saab õppida?
Tänulikkuse praktiseerimiseks soovitatakse pidada tänulikkuse päevikut, korrata tänupraktikaid või õppida märkama elu positiivseid külgi.
Kuid kas tänulikkus on midagi, mida saab lihtsalt tahtega õppida?
Tänulikkus võib märkimisväärselt suurendada inimese heaolu ja parandada tervist. Reaalsus on see, et me ei kohta tänulikkust igal sammul.
Toetudes enda kogemustele julgen väita, et tänulikkus ei ole meis automaatselt olemas ja seda ei saa õppida.
Tänulikkus ei ole ka sama mis viisakus. Viisakas inimene ei pruugi kunagi tunda tänulikkust.
Tänulikkus on SEISUND, nagu seda on ka kaastunne. See kas tekib või seda ei teki kunagi.
Kui tänulikkust ei saa praktiseerida, siis mida saab praktiseerida, et jõuda sellise kõrge seisundini?
Kuidas tekib tõeline tänulikkus?
Tänulikkus võib tekkida siis, kui inimene õpib nägema endast kaugemale.
Kui ta hakkab märkama seoseid, mõistma elu sügavamat olemust ja nägema päriselt inimesi, kogemusi, nähtamatut.
Seni kuni meie enda vajadused, solvumised või soovid on maailma keskpunktiks, ei ole võimalik saavutada tänulikkuse seisundit.
Inimesel võib olemas olla küll viisakus või soov jätta endast teadlik mulje, kuid puudub tänulikkus.
Tänulikkus on sisemine energeetiline nihe ja seda ei saa teeselda.
Mida saab siis praktiseerida?
Kui me hakkame praktiseerima enda elus oma ninast kaugemale vaatamist, märkamist ja mõistmist, seda kõige sügavamas võtmes, siis me loome pinnase, kust saab kasvada tänulikkus.
Tänulikkus võib hakata sinus kasvama, kui sa praktiseerid seoste nägemist ja mõistmist.
Seni, kuni meie enda nina on kõige tähtsam, ei jõua me mitte kunagi tänulikkuseni.
Avaldades viisakalt tänu kellelegi, olles lugupidav ja austav on hea tahte samm, kuid see ei ole veel tänulikkuse seisund.
Tee tänulikkuseni viib läbi mõistmise ja empaatia.
Tänulikkus kui teadvuse muutus
Tõeline tänulikkus on teadvuse muutus.
See võib olla hetk, kus me ei tunne enam, et maailm peab meile midagi andma, vaid me hakkame mõistma elu väärtust, inimlikkust ja omavahelisi seoseid.
Siis tänulikkus lihtsalt on.
Meil ei ole vaja tegelikult küsida „Mille eest ma peaksin tänulik olema?“ vaid hoopis „Kas ma päriselt näen ja mõistan?“