Mulle esitati juba mõnda aega tagasi küsimus, et miks meil on nii palju üksinda elavaid inimesi. Siinkohal pidas küsija silmas eelkõige seda, miks meil on vähe paarisuhteid.
Tunnen nüüd vajadust seda teemat veidi avada. Esmalt täpsustus, et ma ei ole terapeut ega ka psühholoog, vaid jagan oma lehel mõtteid, nii nagu mina tunnen ja maailma näen. Seega, teatud skeptiline hoiak on igati eluterve
Esmalt peab aru saama mida tähendab üldse paarisuhe. Paarisuhe on sidumine teineteisega ja ühine teekond. Selleks, et üldse oleks võimalik ühist teekonda luua, on vaja, et mõlemad osapooled on valmis loobuma millestki enda isiklikus elus, isiklikul teekonnal ja on valmis ka muutuma. Kui osalist loobumist endas, enda teekonnal pole, siis ei ole võimalik ühist teekonda luua ehk pole võimalik ka paarisuhet luua.
Püüan seletada seda loobumise, andmise osa, läbi astroloogilise Jäära – Kaalude telje. Paarisuhe tähendab sisuliselt minu individuaalsus vs keskendumine Meie tähtsusele. Mina asendub Meiega ja tekib harmooniline tasakaal.
Kui jääb domineerima mina, mina, mina …minu isekus ja ego, siis ei ole sa valmis paarisuhet looma. Paarisuhtes saab oluliseks Ühisosa loomine ja selle hoidmine. Ilma Meieta, ei ole paari.
Tants on paarisuhte ideaalne kirjeldus. Olles ise tegelenud kunagi võistlustantsudega, tuli mul taipamine paari olemusest juba tol ajal. Ma võin olla super hea ja särav tantsija, kuid kui minu mees partner tantsib kehvemini, siis ma pean kohanduma temaga, et luua ühine osa. Või vastupidi, kui ma tantsin näiteks väga pika mehega ja see mees pole valmis oma käsi minu kõrgusele tooma, siis see tants näeb väga kole välja ja keegi ei naudi seda.
Ehk, sul tuleb loobuda veidi enda särast, enda oskustest, selleks, et luua nauditav Ühisosa. Juhul, kui sa muidugi üldse tahad pingutada ja pühenduda.
Millest oled valmis loobuma ja mida oled valmis andma, et luua paarisuhet? Ühelt poolt sa säilitad suhtes küll enda individuaalsuse, kuid teiselt poolt annad midagi ära, selleks et luua midagi suuremat.
Partnerite iseseisvus, vastutusvõime ja enesearenguga tegelemine on kahtlemata vajalik, kuid kui me ei lähe sellest etapist edasi ja ei hakka andma, pühenduma ja Meiet ja Meie teekonda looma, siis ei looda paarisuhet.
Olen märganud, kus toonitatakse väga enda sõltumatust ja soovi mitte muutuda suhtes. Säilitades sealjuures oma iseloomu head ja vead, harjumused just sellisena nagu nad on, ja nõudes, et meid võetaksegi vastu sellisena nagu me oleme.
Aga millised me siis oleme?
Me soovime saada aga mitte anda, pühenduda, pingutada. Me toonitame liigselt ennast aga ei saa aru ega tähtsusta seda osa, kuidas hingab paar tervikuna.
Me oleme justkui oma arenguga teismeeas, kus on soov iga hinna eest vanematekodust välja saada, olles tegelikult veel ebaküps.
On võimalik elada ka teistsugustes erinevates suhetes – sõbrad, kallimad jne ja ka sellistel suhetel on oma väärtus. Kuid ühine teekond saab olla vaid paarisuhtes. Ja see teekond nõuab millestki loobumist.
Eks siin vist peitubki osaliselt vastus, miks paljud eelistavad üksi kulgeda. Tasub endasse sügavale vaadata ja küsida millist suhet ma soovin ja olla aus nii enda kui ka kaaslasega.
Ma pean elutervet paarisuhet vaimse teekonna küpsuse märgiks. Olen oma töös kohanud mitmeid pühendunud paare ja väga tänulik, et olen saanud nende teekonnal nõuandjaks olla. Muide, nad üldjuhul ei eksponeeri enda suhet meedias.
Mees, kellel puudub eluterve paarisuhe, on nagu tuules lehviv lipp, pendeldades siia ja sinna. Tal on raske olla edukas ja veel raskem seda jätkuvalt hoida, sest puudub sügavam eesmärk. Ja naisel on vajadus oma armastust anda, jagada.
Ei ole olemas ilusamat naist, kes on oma mehe poolt toetatud ja hoitud. Ja eduka mehe selja taga seisab enamasti armastav naine.
Ja muutus algab ju ikka minust enesest