Viimasel ajal on minuni jõudnud läbi erinevate kanalite mitmeid sõnumeid ja tunnen, et teema, millest veidi kirjutan, puudutab paljusid inimesi.
Vahel tuleb selleks, et taibata ja jõuda lihtsate asjade juurde, kogeda valu ja läbida karmi praktikat. Me kõik otsime midagi, samas seda endale teadvustamata. Kiirustame, töötame, rabeleme…meil on mingid omad prioriteedid.
Me otsime katet oma elu põhivajadusele. Me võib olla ei julge isegi seda tunnistada.
Inimese absoluutne sügavaim põhivajadus on olla armastatud.
Saada tähelepanu armastatud inimeselt ja anda seda armastuses tagasi. Inimese vajadus on olla kellegi jaoks oluline, kuuluda kuhugi ja olla millegiga seotud.
Meil on vaja siin Maal elades midagi, mis meid siin kinni hoiab.
Teise inimese emotsionaalne lähedus aitab meil tegelikult kasvada Iseendaks. Mulle tundub, et see on just nii ja mitte vastupidi.
Me võime teha ükskõik mis tööd, elada ükskõik kus, läbida vingeid vaimseid praktikaid, kuid me tunneme end ikkagi üksikuna, kui me ei saa vastu võtta ega jagada emotsionaalset lähedust, tähelepanu-armastust.
On võimalik ellu jääda ka ilma tähelepanuta. On võimalik elada armastuse puuduses ja õppida, arendada, rakendada strateegiaid, mis võimaldavad meil ellu jääda.
Me ütleme siis, et suudame elada enda jõul, iseendaga hakkama saada, toetuda vaid enda jõule. Arvame, et oleme tugevad.
Jah, need on sageli kardinaalsed ja enesekesksed tehnikad.
Kas need ei vii meid siiski eksiteele?
Kas me ikka tahame elada ilma tähelepanuta?