Me valime oma töö vastavalt oma hingehaavale – millal saab tööst kutsumus
Töö mida me endale valime ei ole juhuslik. Me ei vali tööd ainult oma tugevuste järgi, vaid sageli oma hingehaava järgi.
See ei ole muidugi teadlik otsus. See on alateadlik valik.
Meil kõigil on 1-2 tuumhaava ja siis veel lisaks mitmeid haavakesi. Me vajame emotsionaalselt peamiselt turvatunnet, armastust, kuulumist ja aktsepteerimist, autonoomiat, eneseväljendust.
Kui nendest midagi jääb puudu, tekib puudujääk. Seda puudujääki hakkame ühe valikuna kompenseerima tööga, valides alateadlikult töö, mis sobib meie haavaga.
See, millise tuumhaavaga kogemuse saame, paneme Hingena paika enne kehastumist.
Sellele punktile vajutatakse tugevalt meie esimese seitsme eluaasta jooksul, aga osaliselt ka hiljem.
Seega koht, kus meil on olnud valu, muutub kohaks, kus me tahame midagi muuta.
Kui meie sees on hülgamise haav,
siis on alateadvuses sügav tunne, kas mind üldse tahetakse? Kas ma olen piisav ja väärtuslik?
Sellisest haavast sünnib sageli tee, kus inimene hakkab looma ruume, kus keegi ei jää kõrvale.
Sageli kannavad just seda haava terapeudid ja nõustajad, kogukonna loojad, vaimsed õpetajad.
Nad loovad ruumi, kus keegi ei tunne end üleliigsena.
Mahajätmise haava
korral me kardame kaotada sidet.
Sellisel juhul me valime sageli töö, kus on pidev kontakt, kohalolu, küljetunne.
Sageli kannavad sellist haava klienditöötajad, kus tekib suhe, sageli ka suure kontori töötajad, töötades koos ühes ruumis, aga ka hoolivad ja toetavad rollid.
Need Hinged hoiavad sidemetset kinni ja loovad seda võimalust ka teistele.
Alandamise haav
puudutab häbi ja tunnet, et ma ei ole piisav sellisena nagu olen. Sageli tuntakse, et füüsiline keha ei ole piisav, et meid vastu võetaks.
Sageli valivad seda haava kandvad Hinged väga eheda ja inimliku tee, töötades loovas valdkonnas (kunst, kirjutamine, eneseväljendus), samuti kõik kehaga seotud tööd, arstid (tervendamine, keha aktsepteerimine), samuti teenindajad ja tagasihoidlikud tööpositsioonid.
Need Hinged püüdlevad täiuslikkuse poole.
Reetmise haav
loob vajaduse kontrollida. Sest kui ma kontrollin, siis ei saa mind haavata.
Sellise haavaga liigutakse sageli rollidesse, kus on võimalik juhtida, vastutada ja süsteemi koos hoida.
Hing valib peamiselt juhi, ettevõtja tee, sageli ka töö, mis võimaldab mõista inimkäitumist.
Need hinged kontrollivad.
Ebaõigluse haav
loob terase tähelepanu, kui midagi on paigast ära. Ja siit sünnib soov midagi muuta.
Sellise haavaga liigutakse sageli juriidilisse valdkonda, samuti süsteeme muutma, korda ja õiglust looma.
Hinged hakkavad korda seadma ja muutma kõike mis tundub vale.
Miks on väga oluline näha ja tervendada oma hingehaavu
Seni, kuni me töötame haavast, ei saa ilmutada end tõeline kutsumus.
Tervendamata haavade puhul me tõestame, mitte ei jaga, me täidame oma puudujääki, et vältida valu ja saada seda, mida me pole saanud.
Seni, kui kriitika teeb haiget, tekib solvumine või kaitse, ületöötamine, väsimus, tühjus, siis me töötame haavast ja kompenseerime oma puudujääke.
Selliselt ei ole meil võimalik olla autentne, sest alateadvuses on hirm, kaitse, mingi roll.
Ainus viis sellest ringist väljuda on tõsta oma teadlikkust.
Me ei saa haavu kuidagi parandada, aga me saame neid näha ja tunnistada ning seejärel muuta nad pehmemaks.
Me ei tervenda oma haavu selleks, et need kaoksid, vaid selleks, et need ei juhiks enam meie elu.
Ja alles siit kohast saab meie tööst kasvada kutsumus. Sest alles siin algab tõeline jagamine.
Just siis, kui me ei täida enam oma puudujääki, jagame midagi, mis meis juba on olemas ja meie töö muutub selgemaks ja oluliselt puhtamaks.
Seega, me liigume oma kutsumuse juurde läbi oma tuumhaava.