Ära tunne nii palju!
Empaatia on võime asetada iseennast teise inimese tundeellu, mis tähendab teise inimese valu tundmist ja seda sageli ka füüsilise valuna kehas.
Mulle endale tundub, et see, kui palju meis kelleski on empaatiat, on osaliselt kaasa antud, aga suures osas esimese seitsme eluaasta mõjude tulemus meile.
Kui esimeste aastate jooksul me kogeme puudulikku emotsionaalset või füüsilist hoolitsust oma vanemate poolt, mis iganes põhjusel, võime arendada välja oskuse tajuda väga peeneid nüansse ja treenime oma empaatilist poolt äärmusesse või vastupidi, meist võib areneda piiripealne isiksus, kes ei suuda tajuda teise inimese tundeelu.
Mulle tundub, et me kõik oleme kuskil selle telje peal, kaldudes ühele või teisele poole.
Tasakaalus empaatiavõime hõlmab endas enda ja teiste inimeste tunnete eristamise võimet, tasakaalus vastutuse võtmist ja elutervete piiride seadmise oskust.
Tunded on oluline osa inimeseks olemise juures. Kui me palume kellelgi vähem tunda, siis tähendab see sisuliselt, et palume teisel inimesel alla suruda oma tunded, palume tal lõpetada kontakt oma tunnetega. Probleemi poleks kui sa poleks nii tundlik. Kuid selline soovitus on kahjulik.
Vaid läbi tunnete tundmise saame vaadata sügavamale ja uurida, miks ma tunnen nii nagu ma tunnen ja minna juurpõhjuseni välja ning muuta kohta, kus kõik sai alguse.
Ilma empaatiata ei ole võimalik teha kvaliteetset nõustamist inimestega. Kaastunne on peamine, mis tegelikult ravib abivajajat.
Küll aga on oluline liikuda rohkem tasakaalu poole, kui oled teadlik kuhu telje otsa sa kaldud.
Seega, tunne, palun!