Tõe väljendamisest …
Amburi aeg töötab täiega ja jagan, mis peab tulema. Võib olla see inspireerib kedagi veel.
Räägin tõest. Tõe rääkimise all ma pean silmas enda väljendamist just nii, kuidas ma päriselt mingis olukorras või kellegagi suheldes oma südames tunnen, mida soovin ja tahan tegelikult välja öelda. Mõtlen veel julgust väljendada oma olulisi vajadusi. Siinkohal ei mõtle ma tõe väljendamist sel viisil, kus madaldame teist inimest. Miks on raske olla aus… Ühelt poolt on vastus väga lihtne ja teiselt poolt keeruline 
Kõigile on ilmselt tuttavad olukorrad, kus keegi käitub meiega nii, nagu meile pole vastuvõetav ja meil on raske ennast väljendada. Või olukorrad, kus me ei julge öelda vestlluspartnerile, et ma ei taha, et mulle selliseid asju räägid, või me ei taha kuhugi minna ja raske on öelda ei, jne Samuti olukorrad, kus me ei julge küsimuse peale anda siirast vastust, teades et see ei pruugi teisele meeldida. Kus meie keha räägib ühte keelt aga sõnad või vaikimine ütleb hoopis midagi muud.
Mind ennast on ärritanud väiksest peale silmakirjalikkus ja vingerdamine. No eks see teema on ka minus endas olnud peidus
Tundliku natuurina ma näen enamuses läbi inimese päris olemuse ja tema mängud. Inimeste Nägemine on tänaseks minu igapäevane paratamatu elu osa, mis on aeg ajalt kurnav. Lihtne vastus, miks on raske väljendada tõde, on see, et valdavalt on sellise käitumise taga erinevad traumad. Siinkohal pole mingit abi, kui anda inimesele nõuanne, lihtsalt olla aus 
Hästi, seega lihtne on aru saada, et asja taga peitub mingi trauma. Siit algab vastuse keerulisem osa. Traumale otsa vaadates hakkame erinevaid kihte maha viskama. Kõigepealt üks, siis teine ja siis hakkab „põnev“ mäng alles pihta. Välja hakkavad kooruma meie erinevad hirmud. Hirm konfliktide ees, süütunne, solvumine, mitte piisav olemise tunne, jne.
Kuna see on ka minu enda lugu ja teekond, siis kirjeldan seda nii, nagu ma ise olen oma teed läbinud ja läbin jätkuvalt. Spirituaalsel teel tekib mingil hetkel punkt, kus sa hakkad nägema suuremat pilti ja mustrid, milles sa varem peadpidi sees olid, hakkavad selgemalt nähtavale tulema. Sa saad järsku aru mida tähendab sügavamal tasandil lause „Tõde teeb vabaks“. Samuti jõuad sellisesse punkti, kus enam pole võimalik vingerdada.
Jah, kui sa julged tõde väljendada, siis midagi sa ütled endast välja ja sellega käivitad enesetervendamise, mis tähendab, et vabanemine alles algab
See ei ole mugav protsess, see on valus protsess. Sa hakkad järjest igale kihile otsa vaatama, mis sinu seest nähtavale tuleb ja seda vabastama. Vabastamise protsess ongi valulik. Kui sa julged seda teed edasi minna, on tulemuseks tõesti imeline vabanemine, kergus ja vaba ruum hinges. Seda tunnet on võimalik võrrelda armastusetundega. Sinna jõudmine on teekond, mis nõuab julgust, pühendumist, avanemist. Läbi sellise protsessi hakkad sa tugevamalt tundma oma väge ja see on võimas tunne. See Amburi aeg ja Kuu loomine on minus endas toonud nähtavale sügavamad kihid seoses tõe väljendamisega ja olen tänulik sellele kogemusele.
Ma olen ise oma elu jooksul saanud päris palju negatiivset hinnangut, eriti meestelt, oma välimuse, riietuse ja käitumise eest. On olnud lugematu arv olukordi, kus ma olen püüdnud meeldida, arvates, et siis on kõik hästi. Hirm on olnud olla mina ise. Rasked olukorrad on toonud minus pinnale trotsi ja sundinud endasse vaatama. Minus on olnud alati tugevus, visadus, ja ma olen soovinud elada armastuses ja kerguses. Nähes tasapisi tervikut ja tervendades erinevaid kihte endas, toimubki vabanemine. See võib olla aastakümnete pikkune teekond. Kiirteed on harva. Mingil tasandil tekib ekstaatiline tunne.
Tõe väljendamine sügavamal tasandil ei peaks olema kindlasti mitte terav, vahetu kriitika kellegi suunas, teades, et selline rünnak võib teist inimest alla suruda. Tõe väljendamine ei ole samuti vaidlemine, tõestamine, ega oma ego upitamine.
Küps tõe väljendus on aus ja samas pehme, luues rahu.
Soovin südamest kõigile julgust käia oma tões!
See on seda väärt 