Millal vaimsus muutub enda õigustamiseks?
Vaimsuse mõte on avardada teadlikkust, kasvatada ausust iseenda suhtes ja tuua rohkem kohalolu meie igapäevaellu.
Vahel aga võib juhtuda, et see, mis peaks meile Hinge kergust tooma, hakkab väljenduma hoopis kaitses.
Kaitse seisneb siin mugavuse hoidmisel.
Vaimsus muutub enda õigustamiseks sel juhul, kui seda hakatakse kasutama sisemise vastutuse vältimiseks.
Mis juhtub kui me läheme kaitsesse ja ei taha vastutust võtta?
Kindlasti olete kuulnud selliseid ütlemisi, et „see on lihtsalt minu energia“, „olen kõrgemal tasandil“ jne
Need ütlemised ei ole iseenesest valed. Kuid probleem tekib siis, kui nende taha peidetakse tegelikult ebamugavad tunded ja käitumismustrid, millega oleks vaja päriselt tegeleda.
Tõeline vaimsus ei vabasta meid vastutusest, vastupidi see aitab vastutusel kasvada.
Ohukoht on selles, kui ennast õigustav vaimsus hakkab õigustama teistele haiget tegemist, kohustuste vältimist, piiride mittepanemist või ka jäikust jne
Vaimsus muutub ohtlikuks kui inimene usub, et teadlikkus tähendab automaatselt õigust olla ükskõik milline.
Ja nõudmist, et meid tuleb vastu võtta ükskõik millisena.
Sageli on ennast õigustava vaimsuse keskmes pidev kõrge vibratsiooni otsimine iga hinna eest.
Aga valgus, mis ei talu varju, ei ole terviklik.
Kui me segaduse, viha, kurbuse nimetame mittevaimseks, oma ebamugavuse püüame kiirelt „ära lahustada“ ja ei ole võimelised valu vastu võtma, siis ei toimu integratsiooni.
Vaimne küpsus ei tähenda varju puudumist, vaid võimet seda tunnistada ja sellega olla.
Samuti on üks peen lõks samastumine oma vaimse rolliga, näiteks „ärganud inimese roll“, „teadja roll“ jne.
Kui meie identiteet muutub olulisemaks kui sisemine ausus, hakkab inimene alateadlikult kaitsma oma kuvandit, mitte tõde.
See aga loob konflikti.
Vaimne tee ei ole kunagi sirge ega mugav. Ta on aus, elus ja pidevas kasvamises.
Vaimsus ei ole koht, kuhu jõuda või kes olla, vaid viis, KUIDAS kohal olla.
Mitte õigustus millelegi, vaid sügav sisemine vastutus.
Ja see kõik on midagi, mis on loomulik ega vaja liigset kära.