Ajendatuna viimase aja kohtumistest naistega…
Kui naine suudaks rahumeeli istet võtta ja pilguga omaenda südamesse tungida, siis näeks ta, mida ta hing ihkab, ja nimelt, et teised märkaksid tema vaimuandeid ja võimeid ning tunnustaksid neid aupaklikult. Selleks, et saada terveks ravitud, tuleb loobuda enesepettusest, nagu võiks mingi väikese mõnusa kõdiga murtud jalaluud kokku kasvatada. Haava tuleb võtta sellisena, nagu see on. Ainult sedasi võib leida talle õige ravivahendi. Lihtsast ja käepärasest rohust ei pruugi tuhkagi kasu olla.
Olgu sul kannatust õige arstim ära oodata! Sa tunned oma rohu ära sellest, et ta annab sulle elujõudu juurde, mitte ei kahanda seda…
Külmus on ohjeldatud viha…
Tahta külmuda tähendab tahtlikult tunnetest ilma jääda…
Ka sel juhul, kui see on enesekaitsemehhanism, on see ometi hingele raske taluda, sest jäisus pole see, mis hinges vastukaja leiaks – selleks on hoopis soojus.
Jäine suhtumine kustutab naise loova tule.
Otsida seda, mida süda nõuab, pole kunagi viga!
Elus naine võib surnuks põleda ka enesepõlguse palangus, sest alaväärsustunde leegid salvavad valusasti ja ehmatavad vähemasti ajutiseks eemale hingelähedasest tööst või elamisväärsest eluviisist.
See, et nälg muudab loomade käitumist, on üpris tähendusrikas ka hingenäljas naistele, sest üheksal juhul kümnest langeb lõksu just hingehädas naine. Ränku hingehaavu saavad naistest need, kes on parajasti näljast nõrkemas või kes on seda hiljaaegu olnud.
Elu loovaks voolamiseks on oluline olla elavate inimeste keskel, kes soojendaksid meie hinge, kes toetaksid ja ärgitaksid meie loovust. Vastasel korral me külmume ära…
/C. Pinkola/